Kui teil on vanem hobune või poni, olete ehk märganud mõningaid väikeseid muutusi tema välimuses ja tervises. Üks sagedasemaid diagnoose, mis neid muutusi seletab, on hobuste Cushingi sündroom. See on seisund, mida iga hobuseomanik peaks tundma, sest varajane märkamine ja õige ravi võivad oluliselt parandada hobuse elukvaliteeti.

See pole lihtsalt "vanaks jäämine" – see on spetsiifiline meditsiiniline seisund. Süveneme sellesse, mis see täpselt on, kuidas seda ära tunda ja mida sellega peale hakata.

 

Mis on Hobuste Cushingi Sündroom?

 

Kõigepealt on oluline täpsustada terminoloogiat. Kuigi "Cushingi sündroom" on laialt levinud termin, on veterinaarmeditsiinis täpsem ja eelistatum nimetus PPID (ingl. Pituitary Pars Intermedia Dysfunction), mis tähendab ajuripatsi keskosa talitlushäiret.

Lihtsustatult öeldes on PPID hormonaalne häire, mis saab alguse hobuse ajust.

  1. Ajuripats (hüpofüüs): See väike nääre aju põhjas on keha "pealüliti", mis kontrollib paljusid teisi hormoone.

  2. Probleem: Tervel hobusel kontrollib ajuripatsi keskosa (nn pars intermedia) tööd närviimpulss, mida vahendab dopamiin. See toimib nagu "pidur". PPID korral närvirakud, mis toodavad dopamiini, degenereeruvad (hääbuvad) vananedes.

  3. Tagajärg: Kuna "pidur" on maas, hakkab ajuripats kontrollimatult kasvama (tavaliselt tekib healoomuline kasvaja ehk adenoom) ja üle tootma mitmeid hormoone, millest tuntuim on ACTH (adrenokortikotroopne hormoon).

  4. Kortisooli torm: Kõrgenenud ACTH tase sunnib neerupealiseid tootma liiga palju kortisooli, mis on keha peamine stressihormoon.

Krooniliselt kõrge kortisoolitase mõjutab absoluutselt iga kehasüsteemi – ainevahetusest immuunsüsteemini – ja just see põhjustabki sümptomeid, mida me näeme.

 

Sümptomid: Kuidas PPID-d ära tunda?

 

PPID sümptomid on sageli hiilivad ja süvenevad aeglaselt, mistõttu on neid kerge pidada normaalseks vananemiseks. Kõige sagedamini esineb see üle 15-aastastel hobustel ja ponidel.

Siin on peamised ohumärgid:

 

1. Klassikaline märk: Karvkatte muutused (Hirsutism)

 

See on kõige tuntum sümptom.

  • Aeglane karvavahetus: Hobune ajab kevadist paksu talvekasukat väga aeglaselt või osaliselt maha.

  • Pikk, lokkis karv: Kaugelearenenud juhtudel kasvab karv ebanormaalselt pikaks, paksuks ja sageli lokiliseks, isegi suvekuudel.

  • Laiguline higistamine: Kõrge kortisoolitaseme ja paksu kasuka tõttu võib hobune ebatavaliselt palju higistada, eriti kaelalt või abapiirkonnast.

horse_cushings-syndrome_Wikimedia-768x401.jpg (67 KB)

2. Kõige ohtlikum tüsistus: Laminiit

 

See on PPID-ga seotud suurim oht.

  • Selgitus: PPID põhjustab sageli insuliiniresistentsust (IR). See tähendab, et keha rakud ei reageeri insuliinile korrektselt, mistõttu veresuhkru ja insuliini tase jäävad ohtlikult kõrgeks. See seisund kahjustab kapjade õrnu sisemisi struktuure (lamelle).

  • Sümptomid: Lonkamine (eriti kõval pinnal), vastumeelsus liikumisel, püüab raskust tagajalgadele viia või soojad kabjad ja tugev pulss jalaarteris.

  • Tähtis: Paljudel juhtudel ongi korduv või raskesti ravitav laminiit esimene märk, mis viib loomaarsti PPID kahtluseni.

 

3. Kehakuju muutused

 

  • Lihasatroofia (lihaste kadu): Kortisool on kataboolne hormoon (lõhustav), mis lagundab valke. Hobune kaotab lihasmassi, eriti seljalt ja tagakehalt.

  • Rippkõht: Seljalihaste nõrgenemise ja rasva ümberjaotumise tõttu tekib iseloomulik "rippkõht", isegi kui hobune on muidu kõhn.

  • Ebatavalised rasvaladestused: Rasv võib koguneda kummalistesse kohtadesse, näiteks silmade kohale (tekitades "kurva" ilme), kaelaharjale ("harjarasv") või saba juurele.

Adiposy_600x426.jpg (94 KB)

4. Muud olulised sümptomid

 

  • Suur janu ja urineerimine (PU/PD): Hobune joob ebanormaalselt palju vett (võite märgata, et joogianum on pidevalt tühi) ja urineerib seetõttu sagedamini ja suuremates kogustes.

  • Nõrgenenud immuunsüsteem: Kõrge kortisoolitase pärsib immuunsüsteemi. See väljendub:

    • Sagedased infektsioonid (nt kabjaabstsessid, nahaprobleemid, sinusiit).

    • Aeglaselt paranevad haavad.

    • Suurem vastuvõtlikkus siseparasiitidele.

  • Loidus ja apaatia: Hobune võib tunduda väsinud, energiatu ja vähem huvitatud ümbritsevast.

 

Diagnoosimine: Kuidas saada kindel vastus?

 

Kui kahtlustad oma hobusel PPID-d, on esimene ja ainus õige samm helistada loomaarstile. Sümptomite põhjal diagnoosimisest ei piisa, vaja on vereanalüüse.

Kaks peamist testi on:

  1. ACTH baastaseme mõõtmine: See on kõige levinum algtest. Võetakse üks vereproov ja mõõdetakse selles ACTH taset. Kuna ACTH tase kõigub looduslikult aastaaegadega (olles kõrgeim sügisel), peab loomaarst tulemust tõlgendama vastavalt hooajalistele normidele. See test sobib hästi mõõduka kuni kaugelearenenud PPID tuvastamiseks.

  2. TRH-stimulatsiooni test: See on tundlikum test, eriti haiguse varajastes staadiumides. Hobusele süstitakse hormooni TRH (türeotropiini vabastav hormoon) ja vereproovid võetakse enne ning 10 minutit pärast süstimist. PPID-ga hobusel tõuseb ACTH tase selle peale ebanormaalselt kõrgele.

Lisaks on väga soovitatav testida hobust samaaegselt ka insuliiniresistentsuse (IR) suhtes, kuna see mõjutab oluliselt raviplaani ja laminiidiriski.

 

Ravi ja Elukorraldus: PPID-ga elamine

 

Oluline on mõista, et PPID-d ei saa välja ravida. Küll aga saab seda väga edukalt kontrolli all hoida (sarnaselt diabeediga inimestel). Ravi eesmärk on leevendada sümptomeid, vähendada tüsistuste (eriti laminiidi) riski ja tagada hobusele hea elukvaliteet.

Ravi koosneb kolmest põhikomponendist:

 

1. Ravimid

 

Ravi nurgakiviks on ravim nimega pergoliid (kaubamärk nt Prascend). See on dopamiini agonist, mis sisuliselt asendab ajus puuduolevat dopamiini. See taastab "piduri" ajuripatsi tööle, normaliseerib ACTH ja kortisooli taseme ning leevendab sümptomeid.

Ravim on igapäevane (tavaliselt üks tablett päevas) ja eluaegne. Annust kohandatakse vastavalt regulaarsete vereanalüüside tulemustele.

 

2. Söötmine ja Dieet (ÄÄRMISELT OLULINE!)

 

Kuna laminiidirisk on nii kõrge, on õige söötmine elulise tähtsusega.

  • Eesmärk: Minimeerida veresuhkru ja insuliini kõikumisi.

  • Reegel: Dieet peab olema madala suhkru- ja tärklisesisaldusega (madal NSC - Non-Structural Carbohydrates).

  • Hein: See peaks olema peamine sööt. Ideaalis tuleks heina analüüsida ja veenduda, et NSC tase on alla 10-12%. Kui analüüsi pole võimalik teha, tuleks heina enne söötmist leotada (u 30-60 min leiges vees), et osa suhkrutest eemaldada.

  • Ei tohi anda: Teravilju (kaer, oder, mais), melassi, enamikke tavalisi müslisid, maiuseid (leib, õunad, porgandid suurtes kogustes).

  • Karjamaa: Rikkalik karjamaarohi on PPID-hobusele väga ohtlik. Karjamaal viibimise aega tuleb rangelt piirata (eriti kevadel ja sügisel) või kasutada suukorvi.

 

3. Üldine hooldus

 

  • Pügamine: PPID-hobuseid tuleb suveks kindlasti pügada. Paks kasukas põhjustab ülekuumenemist ja stressi, mis omakorda tõstab kortisoolitaset.

  • Kabjahooldus: Regulaarne ja asjatundlik värkimine või rautamine on laminiidiriski maandamiseks kriitilise tähtsusega.

  • Hambaravi: PPID-hobustel esineb sagedamini hambaprobleeme ja igemepõletikke, seega on regulaarne (vähemalt kord aastas) hambaarsti kontroll vajalik.

  • Vaktsineerimine ja ussitõrje: Nõrgenenud immuunsüsteemi tõttu tuleb nendega olla eriti järjepidev ja pidada nõu loomaarstiga sobiva skeemi osas.

 

Kokkuvõte

 

PPID ehk Cushingi sündroom on vanemate hobuste seas väga levinud, kuid diagnoositav ja ravitav seisund. See ei ole surmaotsus. Kuigi pikk ja lokkis kasukas võib tunduda lihtsalt kosmeetilise probleemina, on see märk tõsisest süsteemsest häirest, mille kõige ohtlikum tüsistus on valulik laminiit.

Kui märkate oma vanemal hobusel mõnda ülaltoodud sümptomit, ärge lükake loomaarsti kutsumist edasi. Varajase diagnoosi, igapäevase ravimi (pergoliid) ja range dieediga saavad paljud PPID-hobused elada veel aastaid kvaliteetset ja valuvaba elu.

Toetavad lisandid:

* Audevard Ekycush